Ruum 2

Eduard Wiiralti „Maalija” on 1931. aastal valminud ofort ja vasegravüür, mis kuulub kunstniku Pariisi-perioodi vaimselt mitmekihiliste ja fantaasiarikaste kompositsioonide hulka.

„Maalija” ei ole lihtsalt kujutis kunstnikust tööhoos, vaid allegooriline arutlus loomise, inspiratsiooni ja kunstniku rolli üle. Esiplaani maalija on pöördunud otsekui vaataja poole, ent tema tegevus kuulub teise, kujutluslikku ruumi: ta maalib püha motiivi, samal ajal kui teda ümbritsevad lendlevad putod ja inglilaadsed olendid. Nii tekib teoses kahetine maailm — ühest küljest kunstniku füüsiline töö, teisalt inspiratsiooni vaimne ja peaaegu müstiline allikas.

Kompositsioon on tihe ja nägemuslik. Wiiralt asetab maalija, inglid, putod ja Kristus-lapse motiivi ühte ruumi, kus piir reaalse ateljee, religioosse kujutluse ja kunstniku sisemaailma vahel muutub hägusaks. Maalija ei mõju siin pelgalt käsitöölisena, vaid vahendajana — inimesena, kelle kaudu nähtamatu maailm saab nähtavaks kujundiks. See annab teosele eneserefleksiivse mõõtme: „Maalija” kõneleb kunstnikust endast, kunstiteose sünnist ja loova inimese vastutusest kujutada midagi, mis ületab argise tegelikkuse.

Oforti ja vasegravüüri ühendamine võimaldab Wiiraltil kasutada nii peent, närvilist joonistust kui ka tugevamaid, plastilisemaid vormirõhutusi. Joon liigub kord vabalt ja visandlikult, kord täpselt ja süvenenult, luues mulje vaimsest pingest, mis saadab loomise hetke. Teoses on nii irooniat kui ka tõsidust: putode mängulisus ja religioosse motiivi pidulikkus ei tühista teineteist, vaid loovad Wiiraltile omase mitmetähendusliku atmosfääri.

„Maalija” on haruldane ja tähelepanuväärne näide Wiiralti 1930. aastate alguse loomingust, kus kunstnik ühendab klassikalise graafikatehnika, religioosse kujundi, groteskse fantaasia ja mõtiskluse loomeprotsessi üle. See on teos kunstnikust kui nägijast ja vahendajast — figuurist, kes asub korraga maa ja taeva, argise ja kujutlusliku, käsitöö ning inspiratsiooni piiril.

Eduard Wiiralti „Akt kanepiriidel” on 1933. aastal valminud puulõige, milles kunstnik ühendab figuurikujutuse, materjalitaju ja graafilise tehnika erakordse täpsuse. Teose keskmes on lamav naisakt, kelle keha on asetatud tumeda tausta ja kareda, mustrilise kanepiriide vahele. Wiiralt ei kujuta akti siin üksnes klassikalise kehavormina, vaid loob pingestatud dialoogi naha pehmuse, riide jämeda tekstuuri ja tumeda ruumi vahel. Just see vastandus annab teosele erilise mõju: keha ei ole pelgalt valguses nähtav vorm, vaid justkui pimedusest ja materjalist esile kerkiv kohalolu.

Puulõike tehnika rõhutab Wiiralti joone erakordset distsipliini. Kanepiriide muster on lahendatud peaaegu hüpnootilise tihedusega, samal ajal kui keha modelleerivad õrnemad ja paindlikumad jooned. Tulemuseks on pilt, kus iga pind kannab oma iseloomu: taust on sügav ja suletud, riie kare ja taktiilne, figuur aga hele, plastiline ning inimlikult haavatav. Lamava akti poos on rahulik, ent mitte passiivne — tema pilk ja keha asetus loovad vaatajaga vaikse, veidi kummastava kontakti.

Teose erilisust suurendab asjaolu, et Wiiralt pöördus motiivi juurde tagasi 1947. aastal, luues teise seisundi. Kui 1933. aasta esimene seisund mõjub tumedama, tihedama ja tonaalselt raskemana, siis 1947. aasta ümbertöötuses on figuuri nahk muutunud märgatavalt heledamaks. See muudatus ei ole pelgalt tehniline parandamine, vaid muudab kogu teose psühholoogilist hingamist: keha eraldub taustast selgemini, muutub valguslikumaks ja peaaegu skulpturaalseks. Nii avaneb sama motiiv kahes eri registris — esimeses seisundis materjali ja varju raskuse kaudu, teises seisundis valguse, keha ja pinna selgema vastanduse kaudu.

„Akt kanepiriidel” on meisterlik näide Wiiralti võimest muuta näiliselt lihtne aktimotiiv mitmekihiliseks graafiliseks uurimuseks. Teos kõneleb kehast, materjalist ja valgusest, kuid ka kunstniku pidevast vajadusest kujundit uuesti läbi mõelda. Esimese ja teise seisundi võrdlus näitab, kui täpselt Wiiralt tunnetas ühe joone, ühe varju või ühe heledama pinna mõju kogu teose sisemisele tasakaalule.

Eduard Wiiralti „Fifi” on 1928. aastal valminud ofordi ja akvatinta tehnikas teos, mis kuulub kunstniku esimese Pariisi-perioodi intiimsemate ja õhulisemate portreeliste lehtede hulka.

„Fifi” keskmes on noor naine, kelle figuur on esitatud poolportreelise, peaaegu visandliku kergusega. Tema ülakeha ja nägu on vaid osaliselt välja joonistatud, samal ajal kui tumedam kaelus ning hajuv taust loovad kujutisele pehme ja salapärase atmosfääri. Wiiralt ei püüa siin modelli kirjeldada liigse detailsusega, vaid tabada hetkeseisundit — kerget pöördumist, mõtlikku pilku ja vaevumärgatavat distantseeritust. Figuur mõjub korraga kohaloleva ja kaduvana, justkui oleks tegemist mööduva muljega Pariisi ateljeest või kohvikumiljööst.

Teose võlu seisneb selle tagasihoitud pinges. Akvatinta sametine tonaalsus annab portreele pehme sügavuse, ofordi joon aga hoiab kujutise elavana ja täpsena. Wiiralti Pariisi-perioodile omane huvi modernse naisekuju, linnaliku elegantsi ja psühholoogilise mitmetähenduslikkuse vastu avaldub siin vaoshoitud, kuid väga tundlikul kujul. „Fifi” ei ole dramaatiline karakteriuuring ega groteskne lavastus, vaid pigem vaikne ja peen portreeline visioon — kujutis naisest kui meeleolust, mälestusest ja salapärasest kohalolust.

Eduard Wiiralti „Kolm naisfiguuri” on 1932. aastal valminud pehmelaki tehnikas graafiline leht, mis kuulub kunstniku Pariisi-perioodi kõrghetke lähedusse. Sama aasta ümbruses valmisid Wiiraltil mitmed tema kõige pingelisemad ja tuntumad teosed, sealhulgas „Põrgu” ja „Jutlustaja”; „Kolm naisfiguuri” näitab sama ajastu meisterlikkust väiksemas, intiimsemas formaadis.

Teose keskmes on kolm naisfiguuri, kelle kehad ja näod moodustavad tiheda, peaaegu reljeefse kompositsiooni. Esiplaanil olev poolakt on langetatud pilguga, vaikne ja endassesuunatud; tema taga ja kõrval kerkivad esile kaks teist naisfiguuri, kelle kohalolu muudab stseeni korraga portreeliseks, dekoratiivseks ja psühholoogiliseks. Wiiralt ei kujuta siin akti pelgalt kehalise ilu kaudu, vaid loob naisekujude rühma, kus meelelisus on vaoshoitud ning asendunud õrna, veidi unenäolise tundlikkusega.

Pehmelaki tehnika annab teosele erilise materjalitunde. Joon ei mõju külma graveeringuna, vaid pehme, peaaegu joonistusliku puudutusena; pind on elav, teraline ja hingav. See sobib hästi Wiiralti motiiviga: naisfiguurid ei seisa teravalt eraldatud kontuuridena, vaid justkui ilmuvad valguse, varju ja paberipinna seest. Teose eri tõmmised — näiteks pruunikas-seepiane ja punakas toonivariant — avavad sama kompositsiooni erineva meeleoluga: üks mõjub sumedamalt ja vanameisterlikumalt, teine helgemalt ning hapramalt. Veebiallikates ongi mainitud nii seepiatoonilisi kui ka punasega trükitud tõmmiseid.

„Kolm naisfiguuri” on väike, kuid sisemiselt rikas töö. Selles puudub Wiiralti 1930. aastate alguse suurte allegooriate dramaatiline müra, ent alles jääb sama tähelepanu keha, pilgu ja pinna psühholoogiale. Teos mõjub kui vaikne vahehetk enne kunstniku loomingu järgmisi pöördeid — hetk, kus grotesk ja rahutus taanduvad ning nende asemele ilmub pehmem, intiimsem ja inimlikum tundetoon.

Eduard Wiiralti illustratsioon Aleksander Puškini poeemile „La Gabrielide” valmis 1928. aastal Pariisis ning kuulub kunstniku bibliofiilsete raamatuillustratsioonide hulka. Pariisi kirjastus Éditions du Trianon tellis Wiiraltilt illustratsioonid Puškini poeemi väljaandele ning teosed valmisid ofordi ja vasegravüüri tehnikas; Eesti Kunstimuuseumi digikogus on sama sarja lehed samuti dateeritud 1928. aastasse.

„La Gabrielide” oli Puškini varane, iroonilise ja erootilise alatooniga poeem, milles religioosne legend põimub mängulise, isegi provokatiivse fantaasiaga. Wiiralt tõlgendab seda maailma talle omase teravuse ja kummastava elegantsiga. Väikesemõõtmelises, kuid tihedalt laetud kompositsioonis kohtuvad pühalikkus ja kehalisus, ingellik kujund ja sensuaalne akt, peen joonekäsitlus ja groteski piiril liikuv huumor. Naise figuur on asetatud lavastuslikku ruumi, kus halo, linnutiivad, putod ja interjööridetailid loovad korraga religioosse ja teatriliku atmosfääri.

Vasegravüüri täpne ja distsiplineeritud joon annab teosele miniatuurse, peaaegu kalliskivilikult viimistletud iseloomu. Wiiralt kasutab väikest pildipinda erakordse osavusega: iga joon, varjund ja ornamentaalne detail osaleb stseeni pingestamisel. Illustratsioon ei ole pelgalt teksti saatja, vaid iseseisev kunstiteos, milles kirjanduslik motiiv muutub Wiiralti käes psühholoogiliseks ja kujundlikult mitmetähenduslikuks nägemuseks.

„La Gabrielide” illustratsioonid näitavad Wiiraltit hetkel, mil ta suutis ühendada raamatuillustratsiooni nõudliku formaadi oma vaba graafilise fantaasiaga. Selles töös avaldub tema Pariisi-perioodi peen erootiline iroonia, tehniline virtuoossus ja oskus muuta väike graafiline leht suure sisemise pingega pildimaailmaks.

Eduard Wiiralti „Bordellistseen” on 1931. aastal valminud pruunis tindis teostatud joonistus paberil.

Teos kuulub Wiiralti Pariisi-perioodi tumedama ja psühholoogiliselt laetud loomingu hulka, kus kunstnik vaatleb suurlinna varjatud, moraalselt ebamugavaid ja teatriliku lavastatusega täidetud maailmu. „Bordellistseenis” ei huvita Wiiraltit pelgalt erootiline motiiv, vaid inimestevaheline pinge, rollid ja maskid, mida selline ruum esile kutsub. Interjöör on üles ehitatud justkui väikese lavana: voodi, trepp, rippuv lamp, draperii ja kaks naisfiguuri moodustavad tiheda, sümboolse ruumi, kus keha ei ole üksnes iluobjekt, vaid ka võimu, iha ja üksinduse kandja.

Pruuni tindi pehme, kuid samas kindlalt juhitud joon annab stseenile intiimse ja veidi unenäolise atmosfääri. Wiiralt ei kasuta siin graafilise lehe rangeid kontraste, vaid laseb kujunditel hajuda ja esile kerkida peenest toonilisest pinnast. Figuurid mõjuvad korraga reaalselt ja fantasmagooriliselt: nende kehades on sensuaalsust, kuid nägudes ja poosides on midagi eemalolevat, isegi nukrat. Teose tugevus seisneb selles mitmetähenduslikkuses — vaataja ei näe üksnes bordelli kui kohta, vaid ka inimlikku olukorda, kus lähedus, võõrandumine ja lavastatud iha põimuvad.

1930. aastate alguse Wiiraltile oli omane huvi ööelu, kabaree, groteski ja ühiskonna äärealade vastu. Seksuaaltööde teema on Eesti 20. sajandi esimese poole kunstis seotud nii femme fatale’i, groteski, ohvri kui ka ühiskondliku silmakirjalikkuse kujunditega. Wiiralti „Bordellistseen” asetub sellesse laiemasse konteksti, kuid jääb samas sügavalt isiklikuks ja visuaalselt rafineerituks tööks. See ei ole moraliseeriv pilt, vaid vaikne, kummastav ja tehniliselt meisterlik vaade ruumi, kus inimese keha ja sisemaailm muutuvad osaks ühest suuremast modernse linna allegooriast.

Eduard Wiiralti llustratsioon Giovanni Boccaccio teosele „Dekameron“ on 1929. aastal valminud ofort, mis kuulub kunstniku Pariisi-aastate kõige peenekoelisema ja vaimukama raamatuillustratsiooni hulka. Leht lähtub Boccaccio kuulsast novellist Masetto da Lamporecchiost, kus näiliselt vagasse kloostrimiljöösse tungib maine iha, kavalus ja rollimäng. Wiiralt tabab selle loo olemuse erakordse täpsusega: poollamav nunn, noormees tema kõrval, ukseavasse ilmuv teine nunn ning poolavatud vaade kirikule loovad stseeni, kus püha ja profaanne põrkuvad ühtaegu koomiliselt ja pingestunult.

Selle lehe mõju peitub Wiiralti võimes muuta kirjanduslik episood iseseisvaks visuaalseks draamaks. Ta ei moraliseeri, vaid laseb stseenil avaneda peene iroonia, erootilise vihjelisuse ja täpse karakteritaju kaudu. Oforttehnika tihe joonestik annab väikesele kujutisele suure sisemise intensiivsuse: figuurid mõjuvad korraga elavatena ja teatraalsetena, ruum aga justkui lavana, kus inimlik nõrkus ja soov paljastuvad peaaegu mängleva elegantsiga. Nii tõuseb see illustratsioon kaugemale pelgast kirjanduse saatest ja kinnitab Wiiraltit kunstnikuna, kes oskas ka väikeses formaadis luua mitmekihilise, psühholoogiliselt laetud maailma.

Eduard Wiiralti illustratsioon Giovanni Boccaccio „Dekameronile” on 1929. aastal valminud ofort, mis kuulub kunstniku Pariisi-perioodi peente ja bibliofiilsete raamatuillustratsioonide hulka. Boccaccio kuulus novellikogu, mille maailmas põimuvad armastus, iha, iroonia, inimlik nõrkus ja vaimukas ühiskonnavaatlus, pakkus Wiiraltile erakordselt sobiva lähtekoha. Kunstnikku huvitasid just need piirialad, kus pühalik ja kehaline, koomiline ja ohtlik, rafineeritud ja groteskne üksteisega kokku puutuvad.

Väikesel, kuid tihedalt läbi töötatud lehel loob Wiiralt stseeni, mis mõjub korraga intiimse ja teatraalsena. Voodil istuv figuur, tiibadega tegelane, interjööri detailid ning akna või pildiraami kaudu avanevad lisatasandid moodustavad maailma, kus reaalsus ja fantaasia lähevad vaevumärgatavalt teineteiseks üle. See ei ole pelgalt kirjandusliku episoodi illustreerimine, vaid Boccaccio vaimu tõlgendus — vaimukas, erootilise alatooniga ja kergelt pilkav pilguheit inimese ihadele ja rollidele.

Ofordi tehnika võimaldab Wiiraltil töötada miniatuurse täpsusega. Peened ristviirutused, tihe tonaalne ülesehitus ja detailide dekoratiivne käsitlus annavad väikesele pildipinnale erakordse sügavuse. Wiiralt ei raiska ühtegi joont: iga kangavolt, tiib, mööblidetail ja näoilme osaleb stseeni sisemise pinge loomises. Kujutis on väike, kuid mõjub nagu kompaktne lavastus, kus iga element viitab millelegi suuremale kui nähtav hetk.

„Dekameroni” illustratsioon näitab Wiiraltit kunstnikuna, kes suutis raamatuillustratsiooni nõudliku formaadi muuta iseseisvaks kunstiteoseks. Siin avaldub tema Pariisi-aastate tehniline virtuoossus, erootiline iroonia ja võime tuua kirjanduslikku motiivi psühholoogiline ning visuaalne mitmekihilisus. See on väike, kuid haruldaselt kõnekas leht — tõend sellest, kuidas Wiiralt suutis ka intiimses mõõdus luua suure sisemise lavaga maailma.

Eduard Wiiralti „Haaremis” on 1926. aastal valminud ofordi ja akvatinta tehnikas teos, mis kuulub kunstniku varase Pariisi-perioodi kõige suurejoonelisemate figuurikompositsioonide hulka. Piklik, friisilaadne ülesehitus koondab ühele lehele kaheksa istuvat naisfiguuri, kelle poosid, loorid, ehted ja näoilmed moodustavad korraga dekoratiivse ja kergelt groteskse terviku. Tegemist ei ole idamaise haaremi realistliku kujutusega, vaid pigem Pariisi modernistliku fantaasiaga — lavastatud ruumiga, kus keha, mask, eksootika ja ajastu erootiline kujutlus põimuvad Wiiraltile omaselt teravaks visuaalseks vaatemänguks.

Teose eripära seisneb selles, kuidas Wiiralt ühendab klassikalise aktikäsitluse karikatuurse ja teatriliku joonega. Naisfiguurid ei ole lihtsalt iluideaalid, vaid eriilmelised karakterid: mõni mõjub unistavalt, teine irooniliselt, kolmas peaaegu maskilaadselt. Sigaretid, suured kõrvarõngad ja läbipaistvad loorid lisavad stseenile 1920. aastate suurlinlikku dekadentsi. „Haaremis” on seega ühtaegu fantaasia, ajastupilt ja pilk modernse linna ihadele — mitte niivõrd dokument võõrast kultuurist, kuivõrd peegeldus Euroopa oma eksootikaihalusest.

Oforti peen joon ja akvatinta tumedam tonaalsus annavad teosele sügavuse, milles figuurid kerkivad esile nagu valguse ja varju vahelt. Tausta tume foon rõhutab kehade heledust ning muudab kompositsiooni peaaegu lavaliseks: vaataja ees avaneb justkui kabareelik või unenäoline pildiriba, kus iga figuur on omaette rollis. Wiiralti tehniline meisterlikkus avaldub eriti selles, kuidas ta suudab säilitada korraga suure kompositsiooni rütmi ja iga üksiku keha ning näo karakteri.

„Haaremis” on Wiiralti loomingus oluline teos ka seetõttu, et see näitab tema võimet muuta aktimotiiv mitmetähenduslikuks kultuuriliseks kujundiks. Sensuaalsus ei jää siin pelgaks meelelisuseks, vaid muutub groteski, huumori ja psühholoogilise distantsi kaudu ajastu kommentaariks. See on üks neist töödest, kus Wiiralt ei kujuta mitte ainult keha, vaid ka pilku, millega keha vaadatakse — maailma, kus iha, lavastus ja identiteet on üksteisest lahutamatud.

Eduard Wiiralti „Naised silindritega” on 1927. aastal valminud ofort, mis kuulub kunstniku esimese Pariisi-perioodi vaimukate ja dekadentliku hõnguga figuurikompositsioonide hulka.

Teose keskmes on silindritega naiste rühm, kelle olek mõjub korraga elegantselt, teatrilikult ja veidi irooniliselt. Silinder — tavapäraselt meheliku seltskonnariietuse märk — muutub siin rollimängu ja maskeraadi elemendiks. Wiiralt nihutab soolisi ja sotsiaalseid tähendusi: naised ei ole kujutatud pelgalt passiivsete modelli- või ilukujunditena, vaid lavaliste karakteritena, kelle pilgud, poosid ja tumedad aksessuaarid loovad peene pingevälja erootika, huumori ja groteski vahel.

1920-aastate Pariis pakkus Wiiraltile rohkelt impulsse — kabaree, varietee, ööelu, boheemlikud seltskonnad ja suurlinna vabadus kujunesid tema tollases loomingus korduvateks allikateks.

Oforti peen, paindlik ja kohati närviline joon võimaldab Wiiraltil kujutada nii keha, kangast kui ka musta silindri läikivat pinda erakordse tundlikkusega. Teose kompositsioon on tihe, kuid mitte raske: figuurid koonduvad justkui salongilavale või kabaree vahehetke, kus iga nägu on omaette karakter ja iga poos väike vihje nähtamatule sündmusele. Selles töös avaldub Wiiralti võime muuta näiliselt elegantne seltskonnastseen psühholoogiliselt mitmetähenduslikuks pildiks.

„Naised silindritega” on haruldane ja tähelepanuväärne näide Wiiralti varase Pariisi-perioodi graafikast. See ühendab tehnilise täpsuse, mondäänse huumori ja dekadentliku ajastutunde, näidates kunstnikku hetkel, mil ta katsetas julgelt modernse linna visuaalsete koodidega. Teos ei ole pelgalt stseen naistest silindritega, vaid vaimukas ja elegantne kujutis rollidest, pilkudest ja identiteedist — maailmast, kus inimene on ühtaegu ise ja maskis.

Eduard Wiiralti „Suplejad” on 1927. aastal valminud ofort, mis kuulub kunstniku varase Pariisi-perioodi figuurikompositsioonide hulka.

„Suplejad” mõjub esmapilgul kergelt mängulise ja peaaegu teatriliku rannastseenina, ent Wiiraltile omaselt ei piirdu teos pelga olustiku kujutamisega. Naisefiguurid on asetatud tihedasse, rütmiliselt lainetavasse ruumi, kus vesi, kehad, seelikud ja taustamotiivid sulanduvad ühtseks graafiliseks mustriks. Esiplaani poolakt, kelle pilk ja näoilme loovad vaatajaga ootamatu kontakti, muudab kogu stseeni ambivalentseks: selles on korraga huumorit, sensuaalsust ja kerget groteski.

Teos peegeldab Wiiralti 1920. aastate lõpu Pariisi-perioodi otsinguid, mil kunstnik ühendas klassikalise graafikatehnika modernse figuuritaju ja terava karakterivaatlusega. Oforti peen, närviline joon võimaldab tal edasi anda nii kehade plastikat kui ka vee ja tausta virvendavat liikumist. Kompositsiooni ülaltvaade muudab suplejad justkui lavalisteks kujunditeks — nad ei ole üksnes rannalised, vaid osa suuremast visuaalsest mängust, kus keha, kostüüm ja keskkond moodustavad vaimuka ning dekoratiivse terviku.

„Suplejad” on haruldane ja tähelepanuväärne näide Wiiralti oskusest käsitleda akti ning argist suvemotiivi ühtaegu elegantselt ja irooniliselt. Töö ei kanna veel hilisemate suurte allegooriate tumedat raskust, kuid selles on juba selgelt olemas Wiiralti eriline pilk inimesele: tema võime näha figuuris nii ilu, koomikat, maski kui ka psühholoogilist pinget. Seetõttu mõjub „Suplejad” rohkemana kui rannastseen — see on varase Pariisi-Wiiralti vaimukas ja meisterlik uurimus kehast, pilgust ning modernse elu lavalisusest.

Eduard Wiiralti 1930. aasta pehmelaki- ja akvatintagravüür „Bajadeerid“ kuulub tema Pariisi-perioodi silmapaistvaimate aktide hulka. Teos kujutab kahte rütmilise käeliigutusega tantsijat, kelle pärlikeed ja läbipaistev loor loovad sensuaalse motiivi; taustal vilksatab suurlinn – pilvelõhkuja, laternad ja mööduv auto –, mis viitab 1920.–30. aastate kabaree- ja tänavaelule.

Naiste „bajadeerideks“ nimetamine pole juhuslik. India templitantsijatest inspireeritud mõiste jõudis Euroopa popkultuuri Emmerich Kálmáni ülipopulaarse operetiga Die Bajadere (Viin, 1921), mis levis kiiresti suurlinnade lavadele ja kujundas eksootilise, pisut ohtliku tantsijanna kuvandi. Wiiralt sidus selle kujundi Pariisi ööelu tegelikkusega, kus prostitutsioon ja varietee pakkusid sõdadevahelisel ajal ellujäämisvõimalust paljudele naistele – teema, mis kordub tema loomingus alates Dresdeni aastatest (1922–23) ja võimendub Pariisi töödes.

Tehniliselt kasutab kunstnik pehmelaki (vernis mou) krõbedat joonistuslikkust ja akvatinta sametist tooni, saavutades mati, peaaegu tekstiilse pinna, mis rõhutab keha plastikat ja riideõhukest läiget. See graatsiline, ent grotesksuseni sensuaalne naiskujutis osutab Wiiralti huvile ühendada klassikaline graafikavõte modernse linna psühholoogiaga.

„Bajadeerid“ seob nii Ida-eksotismi kui ka Lääne pealinna ööelu, tõstes esile Wiiralti oskuse kommenteerida oma aega elegantse graafika kaudu: linnakuma kumab üle tantsijate, ent pildi tõeline kese on naise keha kui majandusliku ja kultuurilise iha sümbol.