Ruum 4

„Tänav Sceaux’s” on 1928. aastal valminud monotüüpia, mis kuulub kunstniku varase Pariisi-perioodi haruldaste värviliste tööde hulka. Teos kujutab vaikset tänavavaadet Sceaux’s, Pariisi lähistel, kus looklev tee, kõrged kivimüürid ja raagus puud loovad korraga dekoratiivse ja kergelt unenäolise linnaruumi. Monotüüpia tehnika annab tööle vahetu ning ainukordse iseloomu: värviline joon, vaba pind ja peenelt pingestatud kompositsioon mõjuvad ühtaegu graafiliselt täpselt ja maaliliselt elavalt. Teose olulisust suurendab asjaolu, et teine variant koos eskiisiga kuulub Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni, kinnitades motiivi erilist kohta Wiiralti loomingus.

Habemega mehe portree” on 1925. aastal valminud monotüüpia, mis kuulub kunstniku haruldaste varaste tööde hulka. Teos on loodud Eestis enne Wiiralti suundumist Pariisi ning on seetõttu eriti huvitav kui pilk tema kujunemisjärku — hetke, mil varasem väljenduslaad hakkas liikuma isikupärasema, sisendusjõulisema ja psühholoogiliselt pingestatuma käekirja poole. Juba siin on tunda seda sisemist rahutust ja karakteri rõhutamist, mis hiljem Pariisi-perioodi graafikas palju jõulisemalt esile tõusid.

Teose keskmes on suure üldistusjõuga mehe nägu, mille kõige mõjusamaks tunnuseks on pikk leekivpunane habe, sügavad silmakoopad ja intensiivne pilk. Portree ei mõju pelgalt realistliku kujutisena, vaid pigem tugevalt tõlgendatud karakteriuurimusena. Näojooned on stiliseeritud ning värvikäsitlus annab kujule peaaegu maskilaadse, isegi veidi nägemusliku ilme. Soojad oranžid ja punakad toonid vastanduvad jahedamale taustale, luues tugeva visuaalse pinge ning tõstes näo monumentaalselt vaataja ette.

Monotüüpia tehnika sobib sellele teosele eriliselt hästi, sest laseb ühendada maalilise pehmuse ja graafilise väljendusrikkuse. Kuna monotüüpia on oma loomult ainukordne tõmmis, kannab ka see leht endas vahetu katsetuse ja otsingu tunnet. Just see eksperimenteeriv laad muudab teose oluliseks: siin ei näe me veel täielikult välja kujunenud Pariisi-Wiiralti, kuid näeme juba väga selgelt tema huvi inimese sisemaailma, karakteri teravdamise ja vormi ekspressiivse üldistamise vastu.

„Habemega mehe portree” on seega rohkem kui varane portreeõping. See on ühtaegu iseseisev ja mõjuv kunstiteos ning oluline tunnistus Wiiralti arengust — haruldane töö, milles on juba aimatav see vaimne intensiivsus, dramaatiline kujunditaju ja psühholoogiline laetus, mis tegid temast ühe Eesti kunstiajaloo kõige silmapaistvama graafiku.

Eduard Wiiralti ofort-pehmelaki gravüür „Madonna“ koondab kunstniku 1920. aastate lõpu naiskujutiste võtmemotiivid: rõhutatud põsesarnad ja kulmukaared, kergelt nihkes siredad silmad ning õlgadele langev tihe loor. Nende sensuaalsete joonteni tõuseb õrn, kuppeljas halo, mille Wiiralt kraapis plaati ringjate roulette-vihkudega, et vihjata keskaja ikonograafiale, ent jätta nägu modernselt elavaks.

Nahk on modelleeritud tiheda punkt- ja kriimjoonevõrguga, mis paneb põsed kumama soojas sanguina-toonis; loori peened paraleeljooned voolavad nagu metallniit, luues läike, mis rõhutab figuuri väärika rahu kõrval ka teatavat filmiliku glamuuri varjundit. Kaela ümbritsev vallivormiline krae ja kerge mühin taustas süvendavad muljet, et pühalikkus ja maine ilu on Wiiraltile samaväärsed vastandid.

Originaaltõmmised trükkis kunstnik 1929. aastal tumedal või toonitud paberil, kasutades pruunikat ja mustjat tinti. Kui ta 1937. aastal plaadi uuesti pressi alla pani, valis ta valge papi ja napilt toonitud sanguina, mille terav kontrast toob joonekäsitluse kirkamalt esile; hilisemad kriitikud on pidanud just neid tõmmiseid graafiliselt kõige täpsemaks.

„Madonna“ võlub seega kahevahelolekuga: pühalik ikoon ja kerge kameeleonlik flirt ühes ainsas pilgus. See leht kätkeb Wiiralti oskust ühendada vana meistri täpsus ja 1930. aastate Art Deco peen elegants, jäädes üheks tema naiskujutiste sümboolseks tipuks.

„Mehe pea” on 1929. aastal valminud monotüüpia, mis kuulub kunstniku varase Pariisi-perioodi haruldaste ja eksperimentaalsete värviliste tööde hulka. Teose keskmes on tugevalt stiliseeritud meespea, mille tumeroheline, punakate aktsentidega koloriit ning maskilaadne ilme loovad salapärase ja veidi rahutu mõju. Figuuri nägu ei mõju tavapärase portreena, vaid pigem karakteri või sisemise seisundi kujutisena — justkui oleks kunstnik koondanud ühte näoilmesse groteski, iroonia ja psühholoogilise pinge.

Monotüüpia tehnika annab tööle ainukordse ja maalilise iseloomu. Värvipind on pehme, kihiline ja õrnalt hajuv, samas kui Wiiraltile omane terav karakteritaju jääb selgelt tajutavaks. „Mehe pea” näitab kunstnikku hetkel, mil teda huvitasid inimese näo väljenduslikud võimalused, fantaasia ja moonutuse piirid. See ei ole pelgalt mehe kujutis, vaid visuaalselt pingestatud karakteriuuring, milles realistlik vorm põimub teatraalse, peaaegu deemonliku kujundikeelega. Teos avab Wiiralti loomingus olulise suuna, kus portree muutub psühholoogiliseks ja sümboolseks nägemuseks.

Eduard Wiiralti puugravüür „Absindijoojad“ valmis 1933. aasta kevadsuvel Pariisis – hetkel, mil kunstnik pöördus pärast pikki katsetusi metalli ja litoga tagasi puuploki juurde ning pani punkti oma „tormi ja tungi“ aastatele.

Pildil kummarduvad kaks „kahestunud silmateradega“ boheemi hõõguva absindi kohale: pudenenud näojooned, õõnsaks joonistatud pilgud ja kõrrega klaasist tõmmatav jook loovad nägemusliku maailma, kuhu argimuredest põgeneda. Groteskne intiimsus on viimistletud kristallselge joonekäsitlusega; iga peitli lõige tõmbab välja nii paksu tubakasuitsu kui varjatud unistused.

Sama ploki tagaküljele graveeris Wiiralt samal aastal „Neegri pea“ – vastandliku motiivi, mis viitas tema soovile pöörduda tsivilisatsiooni varjupoolelt „primitiivse“, rikkumata natuurini. Nii sündis ühestainsast klotsist kontseptuaalne paar: ühelt poolt dekadentlik ööbaar, teiselt poolt ürgne rahu.

Kunstnik kandis klotsi kaasas ka sõjakeerises; tõmmiseid tehti 1930. aastate lõpul Eestis ning hiljem Viinis ja Stockholmis, kuid tõelise uue elu sai leht Pariisi tagasitulekuga. 1947. aasta märtsist alates katsetas Wiiralt värvitrükki, valtsides sama graveeringu üle eri toonides tindiga – värvigraafika oli toonane moesuund ning kunstnikule pakkus see võimalust painutada puugravüüri ranget must-valget esteetikat. Kokku on teada vähemalt 15 värvilist proovitõmmist, millest igaüks on unikaalse koloriidiga; kõige hilisemad dateeruvad 1951. aastasse.

„Absindijoojate“ brutaalne luule on aja jooksul saanud Wiiralti loomingu ikooniks: see on korraga hoiatuslugu linnaalge liialdustest ja filigraanselt välja mõõdetud meisterlikkuse demonstratsioon. Lehe jõuline atmosfäär, mis ühendab elurõõmu hämaruse ja tehnilise virtuoossuse kargest täpsusest kantud detailidega, köidab vaatajat tänini – sama paratamatult, nagu rohekas absint köitis Pariisi boheemlasi.

Eduard Wiiralti „Eedeni aed I” on 1931. aastal valminud monotüüpia, mis kuulub kunstniku haruldaste ja erakordselt hinnatud värviliste tööde hulka. Teose keskmes seisab alasti naisfiguur, keda ümbritseb fantaasiarikas ja sümbolistlikult laetud paradiisimaastik: väänduvad puud, eksootilised taimed, õied ja salapärased loodusvormid. Wiiralt ei kujuta Eedenit siin pelgalt süütu ja harmoonilise aiaruumina, vaid pingestatud, meelelisena ja kergelt rahutuna — paigana, kus ilu, iha ja alateadlik kujutlusvõime põimuvad.

Monotüüpia tehnika annab tööle ainukordse ja maalilise iseloomu: värvid on pehmed, läbikumavad ja samas intensiivsed, luues teosele unenäolise atmosfääri. „Eedeni aed I” on üks hinnalisemaid Wiiralti teoseid, mis on kunstiturul müüdud, ning selle tähtsust suurendab asjaolu, et teose III variant kuulub Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni. See kinnitab motiivi erilist kohta Wiiralti loomingus, kus graafiline meisterlikkus, dekoratiivne värvitaju ja sümbolistlik fantaasia saavutavad erakordselt poeetilise terviku.

Eduard Wiiralti „Eedeni aed II” on 1931. aastal valminud monotüüpia, mis kuulub kunstniku haruldaste ja kõrgelt hinnatud värviliste tööde hulka. Teose keskmes avaneb fantaasiarikas paradiisimaastik, kus heledalt kumav naisfiguur seisab lopsaka taimestiku, õitsvate puude ja ebamaiste loodusvormide keskel. Wiiralti Eeden ei ole üksnes rahulik ja süütu aed, vaid poeetiline ning sümbolistlik ruum, kus ilu, meelelisus ja alateadlik fantaasia põimuvad õrnalt rahutu atmosfääriga.

Monotüüpia tehnika annab tööle ainukordse ja maalilise iseloomu: läbikumavad rohelised, sinakad ja roosakad toonid loovad unenäolise valguse, milles figuur ja loodus näivad sulanduvat üheks tervikuks. „Eedeni aed II” on üks hinnalisemaid Wiiralti teoseid, mis on kunstiturul liikunud, ning selle motiivi olulisust kinnitab asjaolu, et teose III variant kuulub Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni. Töö ühendab Wiiralti graafilise tundlikkuse, dekoratiivse värvitaju ja sümbolistliku kujutlusvõime erakordselt peeneks tervikuks.

„Kaks meest” on 1927. aastal valminud monotüüpia, mis näitab Wiiraltit maalilisemas ja vabamas väljenduslaadis. Teose keskmes on kaks vastandliku ilmega tegelast: vasakul klassikaliselt modelleeritud, mõtlik meespea ning paremal maskilaadne, teravalt groteskne figuur. Nende kõrvutamine loob pingelise dialoogi ilu ja moonutuse, inimliku väärikuse ja sisemise rahutuse vahel. Monotüüpia tehnika annab tööle ainukordse, vahetu ja katsetusliku iseloomu, kus värvilaigud, tumedad varjud ja ebamäärane ruum võimendavad teose salapärast ning psühholoogiliselt laetud mõju.

Eduard Wiiralti ofort-vasegravüür „Põrgu“ valmis Pariisis aastail 1930–1932, mil majanduskriis ja poliitiline ärevus lõid viljaka pinnase eksistentsiaalseteks visioonideks. Kunstniku jõuline ja erakordselt peen joonekäsitlus, mis meenutab vana­meistreid, ühendub siin 20. sajandi närvilise kujundikeelega, et luua allegooria ühiskonna enese­loomingulisest põrgust.

Teose keskmes seisab alasti naisfiguur – otsekui habras süütuse koondkuju –, keda piiravad himurad ja väänatud meestepead. Nurgast sähvatab plahvatav kroon, ligiduses sihib robotlik sõjamasin, üle lava kappab luidest kokkusõlmitud hobune; kogu pilt on üheaegselt orgaaniline ja mehaaniline, segades Erose ning Thanatose, ihade ja vägivalda tihedaks mustriks, mis paiskab vaataja otse 1930. aastate moraalsesse vaakumisse.

Algtõuke sai leht Montparnasse’i kohvikuis, kus Wiiralt 1930. aasta algul visandas vähemalt 18 ettevalmistavat joonistust; ta tõmbas esimese proovitrüki aprillis, töötas plaati järjepidevalt üle ja jõudis lõplikku seisundisse 1932. sügisel. Tiraaž jäi väikeseks – umbes 70 lehte –, mistõttu iga tõmmis on hinnaline nii tehnilise nüanssirohkuse kui ka ajaloolise tähenduse poolest.

„Põrgu“ võitis juba 1930. aastail rahvusvahelist tunnustust ning kuulub täna Europeana 280 programmi valitud 12 Eesti kunstiklassiku hulka. Teose aura ei ole aja jooksul hääbunud: 2024. aastal püstitas üks haruldaselt hästi säilinud tõmmis Tallinna Allee galerii oksjonil graafika hinnarekordi, kerkides 63 000 euroni.

Wiiralt on ise tunnistanud, et „Põrgu“ sündis õlleaurustest kerkivatest hallutsinatsioonidest, kuid lehe tegelik jõud peitub kainestavas peeglis, mille ta pöörab vaataja poole: põrgu ei oota pärast surma, vaid ilmneb seal, kus iha, võim ja hirm jäävad südametunnistusest tugevamaks. Nii püsib „Põrgu“ tänagi aktuaalsena – see on Wiiralti kõige tumedam, ent ka kõige kirkam tähis, mis hoiatab ja lummab ühtaegu.

Visand teosele „Põrgu” on 1932. aastast pärinev pliiatsi ja värvilise pliiatsiga loodud kavand, mis avab haruldase sissevaate Wiiralti ühe olulisema teose sünniprotsessi. Lehel on näha mitmeid tegelasi ja motiive, mida kunstnik hiljem kasutas oma monumentaalses ofort-vasegravüüris „Põrgu”. Värviliste joonte, katsetavate vormide ja grotesksete figuuride kaudu on tajutav Wiiralti mõtte liikumine — kuidas üksikud karakterid, poosid ja sümboolsed detailid hakkasid koonduma suureks nägemuslikuks kompositsiooniks. Visand ei ole pelgalt ettevalmistav töö, vaid iseseisvalt mõjuv dokument kunstniku loovast pingest, kujutlusvõimest ja erakordsest karakteritunnetusest.

Eduard Wiiralti ofort „Seltskond“ (pr. Les Clochards, 1928) valmis Pariisis, kunstniku ateljees aadressil 2 bis Rue Maison-Dieu, ning kannab plaadil ka seda aadressi ja kuupäeva „Juin 1928“. Tegemist on sügavtrükiga , mis näitab Wiiralti varase Pariisi-perioodi tehnilist virtuoossust: ülitiheda söövitusjoone ja hajutatud hape­laikude kaudu saavutab ta samaaegselt joonistusliku teravuse ja maalilise tumeduse.

Teose idee tuli Montparnasse’i tänava- ja pargibohheemlast jälgides; Mai Levini sõnul koondab Wiiralt siia „grotesksed, sarkastilise huumoriga“ karakterid, peegeldades 1920. aastate uusasjalikkuse vaimu. Nii sündis sotsiaalkriitiline lavastus, mis avab kunstniku tähelepanu ühiskonna äärealadele ja on temaatiline eelkäija tema monumentaalsele ofordile „Põrgu“ (1930–32).

Ofort kandis erinevatel näitustel ka prantsuskeelseid nimesid „Les Clochards“ ja „Delirium tremens“, kuid 1936. aasta Tartu ja 1958. aasta Tallinna isikunäituse kataloogides kinnistus eesti pealkiri „Seltskond“. 2017. aastal eksponeeriti „Seltskonda“ Kumu kunstimuuseumi näitusel „Lurpide lapsed. Eesti dekadentlik kunst“, mis tõi esile Wiiralti rolli 20. sajandi alguse sotsiaalkriitilise graafika rahvusvahelises kontekstis.

„Seltskond“ jääb olulise verstapostina Wiiralti loomingus: see ühendab klassikalise sügavtrüki tehnilise täiuslikkuse nüri-humoorika, ent täpse ühiskonna­analüüsiga, mis teeb lehe aktuaalseks ka ligi sajand pärast selle valmimist.

Eduard Wiiralti vaskgravüür „Kabaree“ valmis 1931. aasta suvel Strasbourg’is, kuhu kunstnik oli sõitnud oma sõbratari ja metseeni Nelly Stulzi kutsel. Sealne boheemlik atmosfäär ning linna kuulsad kunstnike maskiballid said tõukeks lehele, mis mõeldud paariliseks sama perioodi „Põrgu“ gravüürile. Wiiralt lõikas kujutise otse vaskplaati, kombineerides sügavat söövitust selge peitlijäljega; juba esimestel proovitrükkidel märgati, et Cabaret’ ähvardav rahutus ja tehniline virtuoossus viivad tema 1920. aastate groteskse kujundikeele kulminatsioonini.

Lehe ruum on täidetud ristuvate diagonaalide võrgustikuga, millele koondub tihe inimtüüpidest mosaiik: flapper’i-soenguga tantsijad, ilmekalt lõtvunud purjutajad, trompetistid, kes seisavad nagu garguulid oma pillide kohal, ning traagelniitidena lavatagust ruumi ühendavad torusid meenutavad kehad. Kirgede ja kurnatuse pinget tõstab motiiv selle alumises vasakus nurgas – suure laua äärde vajunud, sügavasse unne langenud Kristus –, mis vihjab pidutsemise ja vaimse nälja teravale kontrastile. Skandaalne detail kinnistab autori moraalse dialoogi hedonistliku „elu tantsu“ ja lunastust otsiva inimese vahel.

„Kabaree“ tõmbab vaataja lakkamatu liikumise keerisesse, kus figuuride väljakujundatud, ent moonutatud miimika – lodenud lõuad, kahetsust trotsivad silmad – muutub omamoodi inimloomuse läbilõikeks. Wiiralt laseb valgusel sähvatada mööda vasepeenikest joont, jättes varjud kriitiliselt tumedaks; nii sünnib maastik, mis on korraga pidu ja kadalipp. Ajas on antud töö olnud vägagi ihaldatud – selle tiraaž jäi väikeseks. „Kabaree“ kinnitab Wiiralti oskust muuta ühe öise tantsusaali sagin eksistentsiaalseks peegliks, kus rõõmu ja hukatuse vahepealne silmapilk kestab igavikuna.

„Jutlustaja” on 1932. aastal valminud litograafia, mille keskmes seisab ekstaatiline valeprohvet, käsi tõstetud ning suu avatud otsekui jõulises kuulutuses. Tema ümber koonduvad eriilmelised näod moodustavad rahvahulga, kus on korraga lummust, ärevust, kahtlust ja alistumist. Teose üks mõjuvamaid detaile on jutlustaja tõstetud käsi ning selle vari, mis annab stseenile peaaegu üleloomuliku mõõtme. „Jutlustajat” on seostatud 1930. aastate poliitilise ja ühiskondliku ärevusega: karismaatilise kõneleja mõju all olev rahvamass võib olla nii äratatud kui ka ohtlikult juhitav.

Wiiralt ei kujuta siin üksnes usulist või retoorilist hetke, vaid laiemat allegooriat sõna jõust, vaimsest mõjutatavusest ja massipsühholoogiast. Jutlustaja valge rõivas tõuseb tumedama, tihedalt täidetud tausta seest esile nagu valguslaik, samal ajal kui ümbritsevad näod loovad pingestatud karakterite galerii. Teose kompositsioon on ühtaegu teatrilik ja rahutu, tuues esile Wiiralti võime ühendada meisterlik joonistus, dramaatiline lavastus ja sügav ühiskondlik üldistus.

„Jutlustaja” kuulub Wiiralti nende tööde hulka, kus ajastu närvilisus ja inimloomuse vastuolud on koondatud erakordselt kontsentreeritud kujundiks. See ei ole pelgalt portree kõnelejast, vaid nägemus rahvahulgast, kes otsib tähendust, usub, kahtleb ja allub. Seetõttu mõjub teos ka tänapäeval ajakohaselt — hoiatusena karisma, ideoloogia ja pimestava veenmisjõu mõju eest.