Eduard Wiiralt “Virve, 1. seisund”, 1943

Eduard Wiiralti kuivnõel-gravüür „Virve” sündis 1943. aasta suve lõpus, kui kunstnik rändas Viljandimaa Vana-Võidu kandis – paigas, kus sirgus legendaarne Wiiralti tamm. Just sealsamas Tamme talus jäi meistrile silma üheksa­aastane sõjapõgenik Virve Orr (hiljem Heinlaid).

Põlluservalt kumavad rukkihakid, raskeks kogunevad pilved ja tütarlapse ülespoole suunatud pilk loovad pildi, milles lapsepõlve haprus põimub sõja­aja ärevusega. Wiiralti sulepeenikesed, ent jõulised kuivnõelajooned modelleerivad Virve näole korraga nii kartuse kui lootuse – seeläbi tõuseb üks väikese maa tüdruk suure sõjaperioodi kohalikuks sümboliks.